Sinihabe
Ei tunne häbi
mõek hingemõrva uputet`
ja armutüdimuse uss äkk-koolen`d ää
see salm on läbi
veel enne valmis nuputet`
kui`s mälestustki tast ei jää
Mu palved riigimeelset pööblit hoida hüüavad
et kasvaks karmanisse kard ja siid
sääl sigivad, end elus hoida püüavad
se`s elus, mis neid kuhugi ei vii
Ma sõõrmeis jälle
vean õrna ihu ahvatlust
mu suure kiindumuse hoog on saabun`d taas
ja naudin selle
kõrg-kuninglikku kahvatust
kes käpuli mu ees on maas
On elus valimisevõitlus ainuusutav
ma võitlen küll ja valin alati
kuid lõpuks kittel tule ära kustutab
ja seotuna jään üksikpalati
Sinihabe
No siento vergüenza
el pensamiento del asesinato del alma se ahoga
y el gusano del cansancio se retuerce
este verso ha terminado
antes de ser completamente pensado
si ni siquiera queda un recuerdo de él
Mis plegarias claman por mantener al pueblo patriótico
creciendo en miedo y seda
allí se reproducen, tratando de mantenerse con vida
en una vida que no los lleva a ninguna parte
En mis fosas nasales de nuevo
traigo la tentación de un cuerpo delicado
la intensidad de mi gran afecto ha regresado
y disfruto de su
pálido y real
quien se arrastra ante mí
La lucha por elegir en la vida es ineludible
lucho y elijo siempre
pero al final, la llama del destino se apaga
y quedo atado como un trozo de carne