Nimeta Haud
Ta langes siin varasel tunnil
viimase ohke kaasa viis tuul
Ei otsitud teda, see oli vaid
üksikult ekslev juhuslik kuul
Imestav "miks?" tardunud palgel,
mis kahvatu koidupäikese kullas
Pooleli sigarett jäi ja su elutee
viimane puhkepaik võõramaa mullas
Veel õhtul terviseid sooje
välipostiga saatsid sa teele
Tõotasid vanemail, armsamail neiul
pea naaseda isade maale
...julm kägu otsustas teisiti
öösel, kui uinusid, kukkus sul` saatuse
Raba veerel lihtne rist kääpal
lõpetab viimase vaatuse
Nimeta Haud
Aquí yace en la hora temprana
el último suspiro se llevó el viento
No fue buscado, solo fue
un disparo al azar vagando solo
Asombrado '¿por qué?' en su rostro congelado
bañado en el oro pálido del amanecer
Un cigarrillo a medio fumar y tu camino de vida
en la última morada en tierras extranjeras
Aún con cálidos saludos esa noche
te despediste con el puesto de avanzada
Prometiste a tus padres, a tu amada
volver a la tierra de tus ancestros
...el cruel cuco decidió diferente
mientras dormías, cayó tu destino
En el borde del pantano, una simple cruz en la colina
pone fin a la última escena