Tähist Ja Tolmust
Oled ulm, mis iial tõeks ei saa,
Oled maandumatu kaaren.
Oled hirm, mis liiga suur, et mahtuda
Ja kaalutuna oled koorem.
Ravim haigusele kuulmatule,
Luupainaja sa hõng.
Läita leegita võid püha tule.
Oled jagamatu õnn.
Tõuseb raev, mõõnab kadu.
Sajandeid käid samu sa radu.
Tõuseb arm, mõõnab tõik.
Ajastu seest tõused kui luik.
Mu sisemused miilab sinu tuli,
Su looja tahe olen ma.
Sind teenin seni alandlikult, kuni
Mind parandad või hävitad.
Ma tihti minevikku ette näen.
Mu'st õhkub tulevik nii pime.
Kui näed mind tulemas, sa tõstad käed
Ja tormis kordad minu nime.
Tõuseb vaim, vajub liiv.
Aatest on saand sihitu triiv.
Vajub kaunis, tõuseb võik
Kui suled silmad, kadund on kõik.
Tõuseb ruum, mõõnab viiv.
Sa ei tea, mille äsja purustasid.
Tõuseb ulm, mõõnab nälg.
Lume seest kadunud viimne su jälg.
Tunne on soe, ümber on jää.
Ära puuduta midagi, mida sa näed.
Tähest saab tolm, sinust ei saa.
Kui mulle mõtled, pean kaduma.
Estrellas y Polvo
Eres increíble, algo que nunca puede ser real,
Eres un arco iris sin aterrizar.
Eres un miedo demasiado grande para caber
Y sin peso eres una carga.
Remedio para una enfermedad inaudible,
Pesadilla, tu aliento.
Enciende sin llama, puedes ser fuego sagrado.
Eres una felicidad indivisible.
La ira aumenta, la pérdida disminuye.
Siglos caminando los mismos senderos.
El amor aumenta, los hechos disminuyen.
Desde la era emerges como un cisne.
Mi interior arde con tu fuego,
Tu voluntad creadora soy.
Te sirvo humildemente, hasta que
Me cures o me destruyas.
A menudo veo el pasado por delante.
De mí emana un futuro tan oscuro.
Cuando me ves venir, levantas las manos
Y en la tormenta repites mi nombre.
El espíritu se eleva, la arena se hunde.
De la idea se ha vuelto a la deriva.
Lo hermoso se hunde, lo terrible se eleva.
Cuando cierras los ojos, todo desaparece.
El espacio se eleva, la pausa disminuye.
No sabes lo que acabas de destruir.
Lo increíble se eleva, el hambre disminuye.
Debajo de la nieve desaparece tu última huella.
El calor es real, alrededor hay hielo.
No toques nada de lo que ves.
De estrella te conviertes en polvo, de ti no queda nada.
Cuando piensas en mí, debo desaparecer.