Öö
Öö tallas päikse jäätund rabahauda.
Surm raskel käel taob süsimusta rauda.
Kes nüüd veel jätkama jäi päevareisi,
peab kaua käima, kohtamata teisi.
Ja kes kord öösse otsima jäi venda,
see kergelt kaotab käest veel iseenda.
Oo, kes te lambi ümber peate vahti -
nüüd kandke hoolt, et leek ei söestaks tahti.
Ja kellel hõõguv halg veel ahjus praksab,
see säästku puid niikauaks kui ta jaksab.
Nii paljud väsivad ja vaovad unne.
Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne.
Kes nüüd end unustavad kas või hetkeks,
neid enam päev ei vaja rõõmsaks retkeks.
Öö neisse poeb ja tardub mustaks malmiks.
Vaid kaarnakraaks neil kajab hauasalmiks.
Ja kui kord hommik idas läidab leegi,
siis nende mälestust ei leina keegi.
Noche
Noche oscura envuelve el pantano bajo el sol.
La muerte golpea con fuerza el hierro negro.
Quien decidió continuar el viaje diurno,
debe caminar mucho sin ver a otros.
Y quien una vez buscó a su hermano en la noche,
fácilmente pierde incluso a sí mismo de las manos.
Oh, ustedes que vigilan la lámpara -
cuiden de que la llama no se apague.
Y aquellos cuya leña ardiente aún crepita en la chimenea,
que ahorren madera mientras puedan.
Muchos se cansan y se desploman en el sueño.
Quienes ahora yacen en el suelo, el amanecer ya no los reconoce.
Quienes se olvidan de sí mismos aunque sea por un momento,
el día ya no los necesita para un alegre paseo.
La noche se desliza sobre ellos y los convierte en hierro negro.
Solo el graznido del cuervo resuena en sus tumbas.
Y cuando una vez el amanecer encienda una llama en el este,
nadie llorará su recuerdo.