Rakemeelsus/hauakiri
Ah see elu veniv magus viin
Ükskord siiski haljaks muudab meele,
Kärgatab kord ikka sõnamiin
Mida kaua kantud on all keele.
Äkki kätte võtad nüri noa,
Nüsid katki kanged kaelasooned.
Määrid ära helevalge toa,
Seinte peale jätad mustad jooned.
Läbi häbi punaudu näed
Hardaid nägusid, mis alla laskund.
Üle nende tahad tõsta käed.
Lahtub viha selle ilma vastu.
Ah see polnud viha, polnud viin,
Pakkus ilm ka hääd ja mõndki mõnu.
Ikka endas sündis, paisus piin,
Rängad rüngad rääkimata sõnu.
Kaks korda oli tarvis sind:
Kui sündisid ja kui maeti.
Kaks korda armastati sind:
Kui sündisid ja siis kui maeti
Rakemeelsus/hauakiri
Oh veo esta vida como un dulce vino
Una vez, sin embargo, cambia la mente a verde,
Explota a veces una mina de palabras
Que durante mucho tiempo se han llevado bajo la lengua.
De repente tomas un cuchillo sin filo,
Cortas los fuertes vasos sanguíneos,
Ensucias la habitación blanca brillante,
Dejas rayas negras en las paredes.
A través de la vergüenza ves un rojo rubí,
Caras duras que han caído,
Quieres levantar las manos sobre ellos.
Se calma la ira contra este mundo.
Oh no era ira, no era vino,
El mundo también ofreció bondad y placer.
Siempre nació en ti, creció el tormento,
Palabras no dichas, batallas crueles.
Dos veces se necesitaba de ti:
Cuando naciste y cuando fuiste enterrado.
Dos veces te amaron:
Cuando naciste y cuando fuiste enterrado