Kahetsuste Kants
Taevahõbeda hääbuva ohkega
Ohkab ka minu hing
Valguse vaagiva vaikuse valgudes
Täis saab ööpäeva ring
Mustad müürid mu ümber on tekkinud
Nii laman oma kahetsuste keskel ma
Toonela tantsu tantsib mu hing
Sellest lõputust ringist on väsinud ta
Tiivad mult võtsid kuid lendu tõusin ma ikkagi
Ei Toonela tants mind vaikima sundida saanud
Kuu kaikuv kurbus kandis rahu mu hingesse
Päikese pilkav paitus mind vaid kahetsuisse viis
Lootuse lätte leidsin ma Kantsist
Kuid selle vesi on hääbunud ammugi
Nüüd kurbusest enam mu hing ei tantsi
Nagu oli ta teinud senini
Surm palju ei vaja et kaasa mind viia
Kuid turmast tugevam olema pean
Võitma need mõtted mis toonud mind siia
Ning sammud Kantsist minema sean.
Cánticos de Arrepentimiento
Con el suspiro del cielo plateado
Suspira también mi alma
En la luz del silencio contemplativo
Se completa el ciclo del día
Negras murallas se han levantado a mi alrededor
Así yago en medio de mis arrepentimientos
Mi alma baila la danza de Toonela
Cansada ya de este eterno ciclo
Mis alas me fueron arrebatadas, pero aún así me elevo
Toonela no pudo silenciarme con su danza
La tristeza resonante de la luna llevó paz a mi alma
Solo el desdén del sol me llevó de vuelta al arrepentimiento
Encontré la fuente de la esperanza en Kants
Pero su agua se ha desvanecido hace mucho
Ahora mi alma ya no baila de tristeza
Como lo había hecho hasta ahora
La muerte no necesita mucho para llevarme consigo
Pero debo ser más fuerte que el destino
Vencer esos pensamientos que me trajeron aquí
Y partir de Kants hacia adelante.