Hall taevas
Kadunud taeva sina
Pole päikestki valguseks enam
Lahtunud värvid, valge ja must
Kõik on nii hall, ängistav hall...
Tõstan pilgu ülesse, sinna, kus pilvede lõputu triiv
Pole tähtis, kas elan või suren
Ainsana loeb nüüd vaikuse nukker hüüd
Siis ma kuulen ta sametist hääletust
Kaja ainiti jääb ennast kordama
Maapind on sõlminud endaga
Nurkjad tiivad said kärbitud ammu ju
Püüa sõlmida lahti mind köidikuist
Avita taas mind taevasse tantsima
Tõstan pilgu ülesse, sinna, kus pilvede lõputu triiv
Pole tähtis, kes elab, kes sureb
Ainsana loeb nüüd vaikuse nukker hüüd
Tean, et kuulen ta ajatut palumist
Igal igaval igavikuhetkel
Kui pilvedest taas joobun
Hall taevas laotub üle pea
See siiski kurbust juurde toob
Ei küündi eales nendeni
Külm lumi sulab maapinnalt
Ent minu süda jäiseks jääb
Nii saabub kevad, lootust täis
Kuid mina talve vangi jään
Oh tõsta taevas kõrgele
Ja usu, Sinust sõltub see
Et igavesti halli täis
Ta püsiks, kurbust kihutaks...
Cielo perdido
Perdido el cielo tuyo
Ya no hay ni un rayo de sol para la luz
Colores desvanecidos, blanco y negro
Todo es tan gris, un gris angustiante...
Levanto la mirada hacia arriba, donde las nubes flotan sin fin
No importa si vivo o muero
Lo único que cuenta ahora es el triste grito del silencio
Entonces escucho su voz aterciopelada
El eco se repite una y otra vez
La tierra se ha enredado consigo misma
Las alas angulosas fueron cortadas hace mucho
Intenta desatarme de las ataduras
Ayúdame de nuevo a bailar en el cielo
Levanto la mirada hacia arriba, donde las nubes flotan sin fin
No importa quién vive, quién muere
Lo único que cuenta ahora es el triste grito del silencio
Sé que escucharé su súplica eterna
En cada aburrido momento de la eternidad
Cuando nuevamente me embriago de las nubes
El cielo gris se extiende sobre mi cabeza
Aun así, esto solo trae más tristeza
Nunca alcanzaré a tocarlo
La fría nieve se derrite del suelo
Pero mi corazón permanece helado
Así llega la primavera, llena de esperanza
Pero yo quedo prisionero del invierno
Oh levanta el cielo alto
Y cree, de ti depende
Que permanezca eternamente lleno de gris
Que disipe la tristeza...