Hauast Aupaistesse
Saar avab oiates limased lõuad
Haarates nõnda haaramatu
Kuldkera hetkeks veel kärgatab
Seejärel korinal kustub
Maad haarab masendus, vetel on vapustus
Vaiamaast saareni märatseb turm
Seal, kuhu ulatus allilma raputus
Segi on paisatud elu ja surm
Pimedus peidab põletajat
Vari vägistab valgustajat
Soerdieit suretab soojendajat
Kuristik kugistab kiirgajat
Inimlaps hiies on keeletu
Otsides tammedelt tuge
Küsides kividelt kaastunnet
Lõkkelt leevendust, loitsudest lohutust
Kümnetest kõridest, sadadest suudest
Sünkjusse prahvatab loits kui välk:
Maapõue needitu sündigu sügavalt
Jälle kord koiduks saa hauaöö!
Usk annab uhkust, teadmised tugevust
Lootus on leinadest lennukam
Taas tõuseb taevane terendus
Võiduks vormistub vangipõlv.
Aullidos en el Crepúsculo
Saar abre sus mandíbulas viscosas
Agarrando lo inagarrable
La esfera dorada brilla por un instante más
Luego se apaga con un rugido
La tierra está abrumada, temblando de miedo
Desde el valle hasta la isla, la destrucción se desata
Donde alcanza el temblor del inframundo
La vida y la muerte se mezclan
La oscuridad esconde al incendiario
La sombra viola a la iluminadora
El frío mata al calentador
El abismo devora al radiante
El ser humano en el bosque está sin palabras
Buscando fuerza en los robles
Pidiendo compasión a las piedras
Alivio del fuego, consuelo de los hechizos
De decenas de gargantas, de cientos de bocas
Un hechizo estalla en la oscuridad como un rayo:
Que el hechizo del inframundo surja desde lo profundo
¡Que la noche de la tumba vuelva a amanecer!
La fe da orgullo, el conocimiento da fuerza
La esperanza es más alta que el duelo
Una vez más se alza el horizonte celestial
La prisión se transforma en victoria.