Kabelimatsid
Kivi kivile kõmatas
Viha vaia ta virutas
Müüri murdu ta murendas
Raiu raiska ta ribadeks
Rebi maha müüri murdu
Kuradi kivine kirstu
Müürid seisavad vaikides tuimalt
ega austust ei avalda seinad
pühapaigale rajatud julmalt
iga kivi on õhkamas leina
Veel kiiskamas tummalt kolm ava
kuhu peadpidi müüri said maetud
mehepojad, kes öösiti sala
lõhkusid seinad, mis kurjast said laetud
Müürid maha, üks-kaks-kolm
selja taha jääb vaid tolm
Siis kui kuu on kasvanud priskeks
ja tal julgust on pimedust lüüa
üks hing rahu otsides viskleb
teine seinasid kraapida püüab
Kolmas ahelaid kolistab aplalt
ja kui vahel ka aega jääb üle
kive katuselt sikutab vapralt
klaase seal kriipides katkestab küüned
Aina edasi kisklevad pinged
aastast aastasse rahutus tüürib
Alles asu siis annavad hinged
kui kord lõplikult langevad müürid
Kabelimatsid
Piedra resonó contra piedra
La ira rompió la valla
Rompió el muro con su preocupación
Cortó en pedazos la maldita
Arranca el muro abajo, se rompe
Maldita caja de piedra del demonio
Los muros permanecen en silencio fríamente
y las paredes no muestran respeto
cruelmente construidas en un lugar sagrado
cada piedra está exhalando luto
Todavía brillan en silencio tres aberturas
donde fueron enterrados de cabeza en el muro
los hijos de hombres, que secretamente de noche
rompieron las paredes que se cargaron de maldad
Muros abajo, uno-dos-tres
solo queda polvo atrás
Cuando la luna crece robusta
y tiene el coraje de golpear la oscuridad
un alma se retuerce buscando paz
otra intenta raspar las paredes
El tercero hace sonar las cadenas sin cesar
y a veces incluso le sobra tiempo
tira valientemente las piedras del techo
rascando los cristales, rompe las uñas
Los conflictos siguen luchando hacia adelante
de año en año la inquietud dirige
Solo cuando las almas se rinden
es cuando finalmente caen los muros