Mõõk
Jälle kodust eemal, kuulan tuulte uluvat häält.
Isa tagus mulle mõõga, mis teistest tugevam mu käes.
Ma tõusen ja võtan oma mõõga, ma tõusen ja ei anna alla!
Mu ees raugeb ka kõige külmem põhjatuul.
Hällist hauani see mõõk mind viib;
ohvrikivide veres karastatud ta.
Omal maal see mõõk mu vööl;
pimestavalt ere läige on tal.
Kui ma tõusen ja võtan mõõga,
siis raugeb mu ees kõik maas!
Mu jumalad äikesest
mu peale vaatavad.
Espada
Una vez más lejos de casa, escuchando el aullido del viento.
Mi padre me entregó una espada, más fuerte que las demás en mis manos.
Me levanto y tomo mi espada, me levanto y no me rindo!
Ante mí se desvanece incluso el viento más frío y sin fin.
Desde la cuna hasta la tumba esta espada me guía;
templada en la sangre de las piedras sacrificiales.
En mi tierra esta espada en mi cintura;
brilla con un resplandor deslumbrante.
Cuando me levanto y tomo la espada,
todo cae ante mí!
Mis dioses desde el trueno
me observan.
Escrita por: Andrus / Markus