Öösilmade Lõputus
Eelaegade algusest, ebamäärasest, ei veel sundinud-surnud Vees
Kui sohhukasvand mustast verest, süvaöö Algtung bulbitseb-koguneb
Toored uinuvad Jõusilmad, kui puhkav laavavulkaan
Sihitu Ta olemus, ebamaine, lõputu mädakogu haisev
Kas tunned ta roojasust endas, nii halastamatult süütu See
Mudamullas hingetult koriseb, tühjusepiiritust vaikselt valitseb
Alati ootel, igavesti valmis, süttima Saatanaleekidest
Kooruvraev-mõttesädeme plahvatus, Ürgtrummide põrina saatel
Kõikvõimas põhjatu Ta Lõputus, Elutule, naudingujanu ees
Kõikvõimas põhjatu Ta Pimedus, Surmavõitluse, tarkusevalu teel...
La Eternidad de los Ojos Nocturnos
Desde el comienzo de los tiempos, lo incierto, aún no nacido-muerto en el Agua
Cuando la criatura criada de sangre oscura, en la medianoche primal bulle-se reúne
Los ojos de la Fuerza cruda duermen, como un volcán en reposo
Su ser sin rumbo, sobrenatural, un montón de podredumbre interminable y hediondo
¿Sientes su suciedad dentro de ti, tan despiadadamente inocente?
En el barro, ronca sin aliento, gobierna silenciosamente el espíritu del vacío
Siempre en espera, eternamente listo, encendido por las llamas de Satán
La explosión de la ira en un destello de pensamiento, al ritmo de los tambores primordiales
El Todopoderoso sin fondo, La Eternidad, ante la sed de placer
El Todopoderoso sin fondo, La Oscuridad, en el camino de la lucha mortal, el dolor de la sabiduría...