Kakskümmend Kaheksa Last

Igal kultuursel inimesel tuleb trenažööril aegajalt harjutusi teha.
Sedasi me põletame rasvu, et julgeksime näidata rannas oma keha.
Ma vaatan peeglist oma rasvasöödud korpust ja mul hakkab hale.
Kes aitaks mind näha oma ninaotsast kaugemale?

Kakskümmend kaheksa last.
Nemad ei lähegi rasva.
Nad ei unista järeltulijaist.
Nad isegi suureks ei kasva.
Kas on kuskil raamat, kus kirjas on nende nimed?

Enne kui sa alustad söömist, täna saatust, et ta programmeeris sind siia elama,
kultuuri, mis nuumab end muu ilma kulul, õpetab tarbima ja õgima.
Ja pärast sööki trenažööril, kui püüad lahti saada üleliigsest rasvast sa,
täna veelkord oma saatust ja kahtkümmet kaheksat last.

Kakskümmend kaheksa last.
Veel kuuskümmend sekundit elu.
Kas näeme me numbrite taha?
Kas tunneme me nende valu?
Miks nende elud on vähem väärt kui meie omad?

Kakskümmend kaheksa last.
Kui palju on minuteid aastas?
Ja mitu on neid meie elus,
ja eludes, kuhu ei naasta?
Igas minutis on kakskümmend kaheksa last.

Kakskümmend kaheksa last.
Mõtelge nende peale.
Mõtelge siis, kui sööte
või kui uurite peeglist oma keha.
Teritage silmi, vaadake tühjusesse.
Kas näete nende hingi?